Kirurgilist stomatoloogilist operatsiooni, mis on seotud hamba ekstraktsiooniga alveoolist, nimetatakse hamba eemaldamiseks. Seejärel toimub kohe hambaalveooli serva kokkupigistamine, et peatada võimalikult kiiresti verejooks ja alustada haava kinnikasvatamise protsessiga. Enamasti töödeldakse haava pärast hamba eemaldamist desinfitseeriva antiseptikuga, mis soodustab haige koha kiiret paranemist.  

Tarkusehambad – kas eemaldada või jätta alles? 

Tarkusehambad ehk nagu neid veel nimetatakse, kaheksandad hambad, on oma iseloomulike iseärasustega ning enamikul juhtudel soovitatakse need eemaldada. Seda tehakse seepärast, et need ei ole suured, seejuures on nende juured sageli kõverdunud ning võivad tekitada oma erineva kasvusuuna tõttu naaberhammastele probleeme. Kui need kasvavad enam-vähem õigesti ja tekitavad probleeme vaid kaariese ravi ja perioodilise puhastamise korral, võib need alles jätta. Meditsiinis võib traditsiooniline suhtumine mõistetesse aja jooksul muutuda, kes teab, mida uut võivad arstiteadlased selles valdkonnas kümne aasta pärast avastada.     

Tarkusehammaste eemaldamise iseärasused ja probleemid 

Peamiseks tarkusehammastega seotud probleemiks on nendele raskesti ligipääsetavus ning täisväärtusliku plombeerimise ja proteesimise võimatus. Kuid nendele raskustele vaatamata on tarkusehammaste eemaldamise protseduur analoogiline mistahes teiste hammaste eemaldamise protseduuriga. Selle tegemisel kasutatakse kohalikku anesteesiat sprei või süsti kujul. Enne seda peab arst teie käest järele uurima, kas teil esineb ühe või teise narkoosiliigi suhtes allergilisi reaktsioone. Tema peamiseks ülesandeks on hambaalveooli täielik puhastamine ja selles hambajääkide täieliku puudumise tagamine.

Ülemised ja alumised tarkusehambad võib eemaldada ka enne nende lõikamist. Antud protseduuri teeb keeruliseks igemete rohke verejooks. Teisest küljest ei ole sellises arengustaadiumis hambal hambajuur veel välja kujunenud ning seepärast on seda igemest kergem kätte saada.